Ärkveloleku ja une vahelises seisundis tunnen end kaitsetuna. Kujutuspildid tulevad mu juurde, ma pean neid vaatama, nad haaravad mind kaasa ja ma ei saa midagi teha, et neid juhtida. Vahel näen asju, mida ma ei taha kogeda. See on kui pööris, millesse olen kaasa tõmmatud ja millest ei saa väljuda. Kas need on tõehetked või ainult hirmude peegeldused? Müstilised ja mõistetamatud, samas nii lähedaselt minu omad. Mitte keegi teine ei saa tõeliselt neist osa, ma võin neid küll ümber jutustada, kirjeldada neis nähtud seisundeid, kuid mitte keegi ei saa tunda neid minu eest ega minuga koos.
